Metodism algas 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley (1703-1791), kes oma elu lõpuni jäi Inglise Kiriku preestriks ega soovinud ka luua mingit uut uskkonda. Ta tahtis vaid uuendada omaenda kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles Wesley, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest.
Nime “metodistid” panid John Wesleyle ja ta sõpradele kaasüliõpilased Oxfordi Ülikoolis, kuna John ja tema sõbrad olid väga metoodilised nii Pühakirja uurimises kui heade tegude tegemises.
Mida me usume?
Metodistidel ei ole – õnneks – mingit “erilist” õpetust või omapära, mille põhjal neid võiks teiste kristlastega vastandada. Koos teiste usu osaduskondadega tunnistame me maailma Loojat ja hoidjat, kolmainsat Jumalat – Isa, Poega ja Püha Vaimu. Me ei taha oma identiteedis otsida erinevusi, vaid pigem seda, mis meid teiste Kristusesse uskujatega ühendab. Kirikulooliselt viivad meie juured läbi anglikaani kiriku Reformatsiooniaega. Struktuuriliselt seisame lähedal luterlikule kirikule. Samal ajal on metodisti kiriku teoloogias selgeid katoliiklikke ja õigeusu jooni. Me usume, et inimene on langenud pattu ja kannatab – ning temaga koos kogu loodu. Me usume, et Jumal on inimest ja maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma Poja selle maailma lunastamiseks. Me usume, et Jumal on saanud Jeesuses meiesarnaseks inimeseks, kes on kannatanud koos meiega ja meie pärast, surnud ja üles tõusnud meie heaks. Me usume, et Jumal on rajanud oma Kiriku, et inimesed kõikidel ajastutel ja kõigis paigus võiksid selle kaudu kuulda Head Sõnumit ja leida tee tagasi Jumala juurde. Meil ei ole tõe monopoli, vaid me usume, oleme üks osa üleilmsest Kristuse Kirikust. Me usume, et iga inimene võib kogeda Jumala tegutsemist ning Temasse uskumise praktilisi ja igapäevaseid tulemusi isiklikult oma elus. Jumal kutsub igaüht osadusse endaga. Tema on see, kes otsib inimest. Me usume, et Jumala töö iga inimese juures on protsess, mis igal hetkel on täidetud Tema armuga. Jumal alustab oma tegutsemist inimeses veel enne, kui inimene sellest ise teadlikki on (seda nimetatakse metodisti teoloogis nn “eelkäivaks armuks”). Kui inimene tunneb Jumala puudutust ja võtab vastu Tema armupakkumise – usub Jeesusesse kui Lunastajasse, siis taastatakse patu tõttu katkenud osadus Jumala ja inimese vahel (seda nimetatakse nn “õigeksmõistvaks armuks”). Sealtpeale algab kogu inimese elu hõlmav teekond, mil Jumal kutsub ja aitab inimest saada Tema sarnasemaks armastuses ja teenimises (nn “pühitsev arm”). Me usume, et kristlik pühadus on eelkõige “sotsiaalne pühadus”. Kristlase pühadus ei saa olla “individualistlik”, vaid peab väljenduma siin elus kaasinimese teenimises, kannatuste leevendamises ja kurjuse vastu võitlemises – ükskõik, millises vormis see end ei väljendaks. Metodistidel on “terviklik elukäsitlus”. Me ei ole “kultuurivaenulikud” ega ükskõiksed ühiskonna või poliitiliste küsimuste suhtes.
John Wesley innustas metodiste lööma kaasa ühiskonna elus, omandama head haridust, lugema väärtkirjandust; ta ise oli raamatute masstiraazhis kirjastamise ja levitamise eestvedajaid Inglismaal. Me ei taha jagada elu “vaimulikuks” ja “ilmalikuks”, vaid võtame kogu elu ja tervet maailma kui kingitust Jumala käest ja püüame olla Jumala kaastöölised kõiges heas.
(Oleme siinkohal kasutanud EMK Tartu Püha Luuka koguduse veebilehe teksti lühendatult)