Meie kiriku jumalateenistusele ja üritustele on oodatud kõik vaatamata sellele, kas nad on koguduse liikmed või millise koguduse liikmed nad on. Kirik on kõikidele avatud kodu, kus igaüks peaks saama tunda end hästi ja oodatuna. Sellegipoolest võib inimesel, kes tuleb esimest korda kirikusse, tekkida küsimus, kuidas siin olla või käituda. Kindlasti ei maksa karta ega arvata, et tuleb tingimata kramplikult täita mingeid reegleid. Esmajoones aitab kuldreegel: seda, mida teeksid / ei teeks teise inimese kodus, tee / ära tee ka kirikus.
Kiriku liikmeks saadakse ristimise kaudu. Metodisti kirik ristib nii väikelapsi kui ka täiskasvanuid, kuna Kristust vajavad igas vanuses inimesed. Ristimine on sakrament, st Jumala nähtamatu armu nähtav märk. See on kristlase teekonna algus, mil Jumal sünnitab inimese Püha Vaimu kaudu uuesti ja inimene liidetakse Piibli väljendit kasutades Kristuse ihuga, st kogudusega. Kuna ristimine on Jumala tegu, saab see toimuda ainult üks kord elus.
Ristimise eelduseks on inimese usk – lapse ristimisel Kiriku ning vanemate ja ristivanemate usk, täiskasvanu puhul tema enese usk ja tahe saada ristitud. Lapse ristimisel peab vähemalt üks vanematest olema kristlane ja ta peab tegema kõik, et kasvatada ristitavat last kristlikus usus.
Ristimissooviga võib julgesti pöörduda koguduse pastori poole.
Kui inimene, kes on lapsena ristitud, jõuab ikka, mil ta võib ise anda tunnistust temas olevast usust, kinnitab ta oma ristimise ajal tehtud lepingut ja võtab tema eest antud tõotused ristivanematelt iseenda kanda. Seda pidulikku talitust nimetatakse konfirmatsiooniks.
Kui ristimine on kristlase tee alguse sakrament, siis teeloleku sakramendiks on armulaud. Armulaud on lõpuni seletamatu müsteerium, kus inimene ühest küljest leiab patte andestavat armu, teisest küljest hingelist ja füüsilist tervenemist ning kolmandast küljest jõudu elada kristlasena ja teenida oma kaasinimesi. Armulaud on koht, kus me kohtume oma Lunastaja Jeesusega ja saame osa tema lunastustööst. Meie usume, et Kristus ise on armulauas tõeliselt kohal.
Armulauale tulek ei eelda, et inimene peab enne ise mingil viisil puhtaks ja pühaks saama. Tegelikult on vastupidi – vaja on vaid äratundmist, et just armulaual saad sa andestust, abi ja jõudu. Armulauast tuleks osa võtta nii sageli kui võimalik. See ei ole mitte erilise patususe näitaja, vaid võimalus sügavamaks ja elavamaks osaduseks oma Issandaga.
Meie kirikus on avatud armulaud, mis tähendab, et igaüks, kes usub Jeesusesse, on ristitud ja tahab kohtuda temaga sellel pühal söömaajal, on teretulnud sellest osa võtma. See ei ole meie koguduse laud, vaid Issanda laud, kuhu ta kutsub kõiki, kes on tema omad. Seega ei ole tähtis, millisesse kogudusse sa kuulud, kui vana sa oled ja kas sa oled ristitud lapsena või täiskasvanuna – kõik on oodatud!
Kristlased pühitsevad pühapäeva, kuna sel päeval tõusis Jeesus surnuist üles. See on justkui iganädalane väike ülestõusmispüha. Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu keskpunkt. Kõige lihtsamalt väljendudes on kristlaste jumalateenistus aeg, mil tullakse kokku, jutustatakse Jumala suurtest lunastustegudest maailma heaks (pühakirja lugemine ja jutlus), pühitsetakse seda osadussöömaajaga (armulaud), palvetatakse üksteise ja kogu maailma eest (eestpalve) ning tänatakse ja kiidetakse Jumalat. Jumalateenistus ei ole ainult pastori ühemeheetendus, vaid terve koguduse ühine ettevõtmine. Seepärast loevad erinevad inimesed pühakirja, jagavad oma kogemusi, laulavad ja palvetavad koos. Igaüks on vajalik!
Olulisel kohal on jumalateenistusel Piibli lugemine ja jutlus, mis sisuliselt tähendab loetu tõlgendamist tänapäeva inimese jaoks ja meie kaasaja kontekstis.
Jumalateenistuse kulminatsioon on armulaua pühitsemine, mille käigus Jumal annab inimesele iseennast ja toob Püha Vaimu kaudu ajaloos kord ammu aset leidnud lunastussündmused – Jeesuse kannatuse ja surma meie patu pärast ning ülestõusmise meie heaks – käesolevasse hetke, nõnda et armulaual leiba ja veini vastu võtva inimese jaoks saavad need taas tegelikkuseks.
Jumalateenistus on tervik, seepärast tuleks püüda jõuda kirikusse teenistuse alguseks ja mitte lahkuda enne lõppu.
Mitmesugused palvused on eriline aeg ühiseks palvetamiseks ja tänuks kirikus koos teiste inimestega. Avalikud palvused on kirikus tuntud juba esimesest sajandist peale. Palvusi on mitut laadi. Vabamas vormis palvustel loetakse juhtmõtteks mingi koht Piiblist ja palvetatakse ühekaupa vastavalt vajadustele ja sisetundele. Lisaks on liturgilised palvused, kus teenistuse kulg on kindlalt fikseeritud ning kus palvetamine toimub enamjaolt üheskoos: kas lugedes või lauldes ühiseid palveid.
Piht on vaimulik toiming, mille käigus inimene tunnistab pastori juuresolekul Jumalale oma patud ja saab pastorilt pattude andeksandmise kuulutuse. Pihile saab tulla ristitud inimene, sest pihil tegeletakse usklikuna tehtud pattudega. Suurim patt on see, kui inimene ei paranda meelt ega usu Jumalasse, kõik ülejäänu tuleneb sellest ja seega oleks mõttetu alustada valest otsast. Pihtimisel kehtib pihisaladuse nõue, st pastor ei või pihil räägitut avaldada ja seda ei saa temalt keegi ka nõuda.
Oma muredest võib pastoriga rääkida ka hingehoidlikul vestlusel. Selleks ei pea olema ristitud. Tuleb vaid leppida pastoriga kokku sobiv aeg.
Kui mees ja naine soovivad ühendada oma elud ja rajada perekonna, siis pühitseb kirik nende abielu ja palub neile Jumala õnnistust. Meie kirikus laulatamiseks peab vähemalt üks abiellujatest olema kristlane. Eestis kehtiv seadus annab vaimulikele perekonnaseisuametniku õigused ja seega pole lisaks laulatusele vaja oma abielu enam perekonnaseisuametis registreerida. Laulatamise või kiriku kasutamise sooviga laulatuseks pöördu koguduse pastori poole.
Matus on pühalik talitus, mis on mõeldud tänuavalduseks Jumalale Tema kingitud elu eest ning hüvastijätmiseks siit ilmast lahkunuga. Me usume, et igaüks, kes sureb, uskudes Jeesusesse Kristusesse kui oma Lunastajasse, tõuseb kord üles ja elab igavesti Jumala juures. Seepärast, olgugi, et kristlik matus on leinatalitus, on ta ka väga suurel määral selle lootuse ja ülestõusmisrõõmu kuulutus ning usu kinnitus. Kristlik ärasaatmistalitus võib toimuda nii kodus, kirikus, kui surnuaiakabelis. Matusetalituse korraldamiseks saab nõu ja abi koguduse pastorilt.
Kui soovid kiriku elus aktiivsemalt kaasa lüüa
Selleks, et koguduse elus osaleda, ei pea tingimata olema koguduse liige. Siiski, nagu iga perekond on omavahel lähedalt seotud inimeste ühendus, nõnda ka kogudus. Teise perega võib tihedalt suhelda, kuid mingis punktis tuleb paratamatult sisse vahe – nemad on perekond, mina aga siiski väljaspool-olija, mis sest, et väga lähedane.
Et saada kogudusepere liikmeks, tuleb võtta vastu ristimine. Ristimises annab Jumal inimesele vaimuanni, millega ta saab hakata koguduses kaasa teenima. See võib olla muusika, kõnelemine, palvetamine, juhtimine, hoolekanne – mis iganes, tähtis on, et see and on teiste teenimiseks.
Avalikel jumalateenistustel ja muudel sündmustel on tihtipeale keeruline üksteisega lähemalt suhelda. Lähedasemate suhete ehitamiseks ja omavahel südamest südamesse jagamiseks on meie koguduses loodud kodugrupid, kus saab väiksemas ringis ning tihti suurepärase söögi-joogi juures jagada oma muresid ja rõõme ning arutleda elulistel teemadel. Lisaks sellele palvetatakse kodugruppides üksteise ja terve koguduse pärast. Kes on kord kodugrupi-osadust kogenud, ei kujuta oma kristlase-elu ilma selleta enam ette.
Kui tunned kutsumust kirikutööle – vaimulikuks (pastoriks), diakoonia- või sotsiaaltöötajaks, kirikumuusikuks, noorsootöö juhiks, pühapäevakooli õpetajaks vms, tuleb selleks omandada vastav eriharidus. Meie kirik koolitab oma töötegijaid Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris, kuid hariduse võib omandada ka mõnes muus tunnustatud õppeasutuses.
